Rahvusvahelistel olümpiaadidel käimisega kaasneb suvevaheaja alguse edasilükkumine juuli keskpaika või lõppu, millest paljud koolinoored võib-olla teadlikud ei olegi ja ka minu klassikaaslastele tuli suure üllatusena see, kui klassi reisil oma keemia märkmed välja õppisin ja hotelli fuajeesse õppima läksin, aga nii see juba kord on.

Tartus reisi alustamisega kaasneb ka see, et reis on tahes-tahtmata pikem ja väsitavam ning lootsime tegelikult hommikul lennujaamas kohtudes, et see lühike lend teeb kohale saamise vähegi rahulikumaks, kuid Moskva liiklusega me ei arvestanud ning tegu pole just väikse linnaga, sest nagu selgus sõitsime vahel tänavail, kus kummaski suunas oli 9 rida ja punastest tuledest ei arvatud ka alati just liiga palju. Hotellidesse jõudsime nagu tavaliselt väga hilja õhtul.

Õpilased eraldati õnneks linnapiirist kilomeetri kaugusele kenale rohelisele alale, mis soodustas võistlusele keskendumist esimestel päevadel. Avatseremoonia erines eelmisest aastast oma tavapäratult lakkamatu tõlkimise pärast, sest kuigi eelmine aasta oli inglise keel piisav, oli Moskva tähtsatele ametnikele vaja kõik tõlkida ka vene keelde, mis tegi kõnede kuulamise mingi hetk üpriski väsitavaks. (Lõputseremoonial, kui anti võistluse korraldamine üle Vietnamile, taheti panna ikka i-le täpp ja tehti sõnavõtt lausa kolmes keeles – vietnami, inglise ja vene.) Mida täheldasime juba läbi Moskva ülikooli poole sõites, oli ehitiste ja ka muude asjade ülisuured mõõtmed. Olin isiklikult sellise suuruselembuse pigem omistanud ameeriklastele, kuid pärast Moskva Riikliku Ülikooli nägemist arvasin vastupidist. Mitte midagi polnud väikest või sellesarnastki ja sinna ära kadumine ei olnud eriti keeruline.

Ja nii ei koonerdatud ka ülesannetega. Kui üksteist nägime pärast praktilisi ülesandeid, saime aru, et oli täiesti normaalne omajagu ülesandeid tegemata jätta, sest katsetega kaasnes nii palju teoreetilisi küsimusi, et 5 tunni asemel oleks vaja olnud kuut või seitset. Meil jäid õnneks kõigil siiski viskosimeetrid terveks ja lauad niivõrd kuivõrd valgeteks, sest sünteesitud produkt oli sügavoranž ning lumivalgetele kitlitele sai seda ikka natuke peale aetud. (Ent pole asja, mida ei saaks meigieemaldajaga maha võtta nagu mina ja Maria hiljem hotellise veendusime.) Mainiksin siinkohal, et minul isiklikult haihtus poole tiitrimise pealt pastakas mu laualt ning pidin väga skeptiliselt jälgima, et mu vaakumpumba kraani välja ei keerataks, sest laborid olid eelmise sajandi algusest ning tehnikaga harjumine võttis aega. Suurejooneline vene tsirkus viis kõigi mõtted eksperimendilt eemale ja kuigi kahjuks jäi järgmisel päeval Kremlit külastades Lenin nägemata, saime teha kohustusliku Punase väljaku ringi ning tutvuda Kremli hiiglaslike kirikute ja kirikukelladega ning lehvitada Putinile.

Teooriaküsimusi söödeti ka igaks juhuks ette nii palju, et viimnegi ajurakk ei saanud puhkust, kuid probleemid olid sisukad, huvitavad ning väga hästi üles ehitatud. Eks Uno ja Anneli olid Erkki abiga võidelnud meie eest, et sealt kõik parajad kirved välja ikka võetaks ja mingeid arusaamatusi ei tekkinud seekord ka tõlgetega, kuid telgitagustega on mentorid kindlasti paremini kursis.

Õhtupoolikul toimus kohustuslik reunion party, kus lisaks keemia arutamisele keerutati laeva tantsupõrandal kõvasti jalga, et tähistada pika ootamise algust, sest enne lõputseremooniat oli veel tervelt 3 päeva aega, kuid vähemalt saime tagasi kontakti tsivilisatsiooniga ning pärast läpakate ja telefonide kättesaamist oli internetiühendus hotellis mingit aega täiesti olematu.

Et noored saaksid ka füüsiliselt väsitatud veeti meid kohustuslikus korras Moskva loomaaeda, veeparki ja planetaariumisse ning ühel päeval toimus hotelli alal vägagi mitmekülgne seiklusprogramm, mille raames mina ja Maria jõudsime Suurbritannia tiimi koosseisus paintballi mängima, kus eesti maffia tegi suurepärase töö ning väljus lahingust võidukalt ja elusalt.

Lõputseremoonia eelsel päeval oli meil olnud ühe inglise noormehega pikk arutelu saunas käimisest ja sellega seotud tavadest, mis jätsid talle väga sügava ja eksootilise mulje, mistõttu järgmisel hommikul enne vastuvõtule minemist käisimegi saunas. Targemaks saime ka meie, sest soomlased demonstreerisid oma saunaskäimislaule, mis muudavad sauna vaid mõne hetkega küpsetusahjuks. Pärast meeldivat lõõgastust tegime ennast esinduslikeks ja sättisime valmis, et taluda paari tundi närvilist teadmatust, et seejärel pidada suurejoonelist hüvastijätupidu ja tantsupõrandal võis näha ikkagi kõiki – nii noori kui vanu, nii õpilasi kui õpetajaid.

Eks hotellis olid hommikul emotsioonid ülevad, sest headaegad on sageli sellistel üritustel pisarakiskujad, kuid võite ette kujutada meie rõõmu, kui lõpuks ülivõidukalt koju jõudsime – saabusime siiski Eestisse nelja pronksmedali ja ühe honourable mentioniga (olin suutnud oma kohvrisse pakkida lausa 2 medalit, sest mida rohkem seda uhkem, aga üleliigne autasu saab lätlastele lähima kuu aja jooksul ausalt tagastatud).

Kindlasti taaskord üks meeliülendav kogemus ning loodame, et eestlastel läheb juba aasta pärast Hanois Vietnamis veelgi edukamalt ja unustamatult! Edu Mariale ja Mihklile järgmiseks aastaks ning loodan, et Uno kahekümnes ülikond tuleb sama väärikas, kui eestlaste selleaastane kahekümnes rahvusvaheline keemiaolümpiaad.

24. juuli 2013

Lona-Liisa Sutt

Sildid: