4.-9. september toimus Moskvas 1. Metropoliste olümpiaad. Tegu on uue algatusega Moskva linnavalitsuse ja Moskva ülikooli poolt, kus keskkooliõpilased neljalt alalt (keemia, füüsika, matemaatika ja informaatika) tulevad kokku ja lahendavad ülesandeid. Osalejad esindavad linnu, mitte riike, kust pärineb ka olümpiaadi nimi, kusjuures igast linnast oli igale alale kaks võistlejat, st kokku kaheksa igast linnast. Linnu oli võistlusel 18 eri riigist kokku 22, neist 3 Saksamaalt ja 2 Venemaalt ja 2 Kasahstanist, ülejäänud riikidest ainult üks linn.

Võistlusel oli lisaks tavalistele linnaekskursioonidele (millest tõsiselt ekskursiooni meenutas ainult kesklinnas tehtud orienteerumismäng, kus sai näha linna ajaloolisemat poolt) oli kavas ka väljaspool arvestust olev võistlus, mida nad nimetasid Blitz-tuuriks, kus kogu tiimiga lahendati valik võistlejate endi poolt enne võistlust koostatud ‘keskkooli lõpueksamite tasemel’, mille tegelik tase varieerus IMO longlisti ja kaheksanda klassi tunnikontrolli vahel. Kokku 80 ülesannet, teoreetiliselt 20 iga ala peale, kuid kuna informaatika on sisuliselt matemaatika, siis matemaatikud said neljakesi 40 ülesannet lahendada. Blitz-tuuri tulemuseks sai Eesti tiim nigela koha kuskil keskel, kuigi paari hooletusviga mitte tehes oleks vähese vaevaga võinud esikaheksasse tõusta.

Võistlus ise koosnes kahest osast kahele päevale jagatuna, keemikud ja füüsikud tegid esimesel päeval eksperimenti. Eksperimendi tase keemias oli rahvusvahelise võistluse kohta RKO-l osalenule mannetult madal, võib-olla lihtsamgi kui lõppvoor. Kuid samas ka mõistetav – võistlejaid oli kõikjalt Euraasiast, ning kuna tegu on esmakordse võistlusega ei olnud keegi, või kui siis venelased ise, treeninglaagreid ega midagi sarnast korraldanud, mistõttu puhtalt koolilaboris toimetamisega oleks keerulisemate ülesannete puhul lootusetult jänni jäädud.

Praktilises voorus tuli keemias teha kaht ülesannet, esimeses tiitrimise abil määrata sukroosi ja glükoosi protsentuaalne sisaldus etteantud proovis, ning teises sünteesida kaks hüdrasooni ja võimalikult suur saagis saada. Lisaks tuli teha mõni lühike arvutus ja vastata seotud küsimustele, nagu “miks on üks hüdrasoon tumedam punane kui teine”, mille vastus tuli leida hüdrasoonide struktuuri analüüsides.

Teisel päeval oli teoreetiline voor, kus anti lahendamiseks viis ülesannet. Tasemelt olid need tohutult erinevad eksperimentaalse vooru ülesannetest, enam-vähem samal tasemel rahvusvahelise olümpiaadiga. Ülesannetest olid esindatud ABC-tüüpi anorgaanika, biokeemia (suhkrute), orgaanilise keemia ja kineetika ülesanne, lisaks üks peamiselt arvutuste korrektsusel põhinev, kuid natuke termokeemiat sisaldav ülesanne.

Kuna rasked ülesanded on alati toredad, oli teoreetilist vooru vapustavalt tore lahendada, kuigi ideaalist oli tulemus mõlemal Tallinna keemikul kaugel.

Igal alal võistles 44 õpilast, kõige paremini läks Eestil füüsikas, kus Taavet Kalda Reaalkoolist teenis üldvõidu ja kuldmedali, Juri Geiman Mustamäe Reaalgümnaasiumist esines alles kümnendikuna samuti edukalt. Informaatikas teenisid Reaalkooli abituriendid Tähvend Uustalu ja Rao Zvorovski mõlemad pronksi olles vastavalt 16. ja 17. kohal. Matemaatikas saavutas Reaalkoolis õppiv Kaarel Hänni jagas 10.-14. kohta ja teenis sellega hõbemedali, Mustamäe Reaalgümnaasiumis õppiv üheksandik Pavel Grubeljas medalini ei jõudnud. Keemias sai Carel Kuusk Reaalkoolist 7. koha ja hõbemedali ning Artjom 27. koha ja pronksmedali.

Koreast pärit külalisorganiseerija Duckwan Lee pakkus avatseremoonial välja ka võimaluse, et tulevikus tuleb ühel õpilasel lahendada kõigi nelja ala ülesandeid, kuid mis juhtuma hakkab näeb alles järgmine aasta. Ettevõtmine on tänuväärne, kuna iga hariduslik sündmus viib maailma edasi, ja kuigi nt Tartu tublidel õpilastel jääb asjade praeguse seisuga sellisel võistlusel käimata, on juhitud tähelepanu riikidelt linnadele, kus toimub peamine teaduse edasiviimine.

Carel Kuusk